Augustinas Voldemaras

Augustinas Voldemaras

Augustinas Voldemaras (16. aprill 1883 Dysna, tänapäeval Ignalina rajoon – 16. detsember 1942 Moskva) oli leedu poliitik ja ajaloolane.

Augustinas Voldemaras lõpetas 1909. aastal Keiserliku Peterburi Ülikooli ajaloolasena. Magistrieksami sooritas samas 1910. aastal. 1911–1914 töötas Keiserliku Peterburi Ülikooli eradotsendina. 1914–1915 stažeeris Itaalias ja Šveitsis. 1916. aasta septembris sai Augustinas Voldemaras Peterburi Ülikooli Permi osakonna erakorraliseks professoriks.

Augustinas Voldemaras oli üks Leedu Rahva Progressipartei asutajatest 1916. aastal. 1917. aasta mais-juunis osales ta Peterburi Leedu Seimi töös, kuuludes selle paremasse tiiba. 1917. aastal võttis ta osa Venemaa Rahvaste Kongressi tööst Kiievis.

11. novembril 1918 sai ta Leedu peaministriks. Sellel ametikohal oli ta 26. detsembrini 1918, täites samaaegselt ka välisministri ülesandeid. 26. detsembrist 1918 kuni 19. juunini 1920 oli ta Leedu välisminister. Ta oli ka Leedu delegatsiooni juht Pariisi rahukonverentsil.

Alates 1920. aastast töötas ta õppejõuna Kaunases. 1924. aastal oli ta tautininkide partei üks asutajaid. Temast sai ka partei peamine ideoloog. 1926. aastal valiti ta Leedu Seimi.

Augustinas Voldemaras oli üks 17. detsembril 1926 toimunud riigipöörde initsiaatoreid. 17. detsembril 1926 sai ta peaministriks ja ühtlasi ka välisministriks. Lisaks sellele täitis ta alates 22. novembrist 1928 ka kaitseministri ülesandeid. 6. mail 1929 tehti talle atentaat, millest ta pääses vigastamata. Ta sattus aga Antanas Smetonaga vastuollu ja tagandati 23. septembril 1929 oma ametitest.

7.–8. juunil 1934 tegi ta organisatsiooniga Raudhunt ebaõnnestunud riigipöördekatse. Ta mõisteti selle eest 12 aastaks vangi. 1938. aastal ta amnesteeriti ja saadeti välismaale.

1940. aasta juunis pöördus Augustinas Voldemaras tagasi Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Leedusse. Ta arreteeriti ja saadeti välja Ordžonikidzesse. Hiljem ta vangistati ja viidi Moskvasse, kus ta suri Butõrka vanglas.